Dina raamat

"Põhjamaade romaan" on siiani minu lemmik sari. Võib olla just selle tammsaareliku- tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, pärast.  Lugemisega on nii, et kui kohe ikka mõte haakub, siis saad kuidagi ühele lainele loetuga ja nii mööduvad tunnid ja tunnid ja sa loed ja loed.

Nii oli ka Herbjorg Wassmo triloogia esimese raamatuga. Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Põhja-Norras.  Lugu algab Dina lapsepõlvega. Tema ema saab traagiliselt surma, selles on kaudselt süüdi Dina.  Üleelatu saadab teda kogu elu ja surnud ema hing on mingis mõttes kogu aeg temaga. Isa soovib vabaneda oma metsikust türest ja paneb ta mehele vanale Jacobile, kes äratab Dinas (kes oli alles laps) naise. Dina oli õppinud uut mängu mängima. Talle oli see tuttav hobusekoplist. Kanalaudast ja kajakate paaritumisest kevadel. Jacob oli tema mäng. Metsik tüdruk, avastanud endas kire, kasutab mehi ja oma tšellot kire jahutamiseks. Ühel ööl saabub Jacob koju vigastatud jalaga, millest tekib gangreen. Dina sai aru, et mees oli teda petnud: reetmine oli meisiliga tema kahvatusse näkku kirjutatud. Ja Dina otsustab olla Jumal ja lõpetada haige piinad, ühtepidi ka selleks, et päästa end kooselust sandiga.  Üleelamiste tõttu kaotas ta oma hääle. Jälle oli Dina seotud ühe surmaga ja ka Jacobi hing jäi Dinat saatma tema edasistes tegemistes.

 Eriline side on tal oma tšelloga, ta mängib, kui tunneb selleks sisemist tungi.Esimesed akordid kõlasid nagu disharmooniline protest. Siis voogasid helid ruumi nagu hellitus. Melanhoolne tšellohääl. Iha ja möödapääsmatu vajaduse ohjeldamatu elamus.

Dina on ääretult jõuline naine- tark ja uhke, samas taltsutamatu ja väga sensuaalne,  kes on üle kõigist saatuselöökidest, mis tema teele paisatakse. Salapärane, metsik ja kohati lausa pöörane Dina, kes millegipoolest meenutab "Tuulest viidud" Scarlett O´Harat. Loetu annab ka endale elujõudu ja tekitab ma saan hakkama tunde. Kogu raamat on täis erinevaid tsitaate Vanast Testamendist, mis kohati jäävad  maise ja ebamaise piirile.

Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.

Dorian Gray portree

Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud ja halvasti kirjutatud raamatud. 

Oscar Wilde`i suurepärane  teos, milles räägitakse ülevatest tunnetest, kõrgematest seltskondadest, kus on ette antud omad käitumisnormid ja kõik teistsugune on tabu. Lugema hakates, tekitas veidi kõhedust, et kas ikka suudan mõista suurt maailma klassikut ja kas ei ole liiga palju peidetud ridade vahele, millest on raske aru saada. Tegelikult kogu lugu on väga kaasahaarav, täis pikitud erinevaid mõtteteri, millest mõnda tuli lugeda siiski kaks korda, et tabada kogu mõtet.

Doryan on imeliselt nägus noormees, kes saab oma ilust teadlikuks, kui kunstnik Basil teda maalib. Ateljees kohtub ta lord Henryga, kes omakorda lummab Doryani oma maailmavaatega. Ta paneb Doryani tajuma oma ilu. Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Mõeldes ilu, nooruse ja vanaduse üle, soovib ta oma portreed vaadates, et see hakkaks tema eest vananema. Ja see soov täitus- Doryan elab ebamoraalset elu, priiskavat ja ennasthävitavat, ja mida rohkem teeb ta pattu, seda rohkem muutuvad tema näojooned maalil. Lõpuks jääb talle ainult tema rikutud iseloom. Kas teadlikkus oma suurepärasest välimusest ja igavese nooruse ihalus rikkus tema iseloomu?

Kurb mõelda, et geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. See seletab ka, miks me kõik enda harimisega nii suurt vaeva näeme.

On öeldud, et maailma suurimad sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus sünnivad ka maailma suurimad patud.

Tõeliselt veetlevaid inimesi on ainult kahte tõugu: need, kes teavad absoluutselt kõike, ja need, kes ei tea absoluutselt midagi.

Pippa Lee eraelu

Igapäevase postituse järel näib, et oi- kui kiire lugeja. Tegelikult on need juba varasemalt loetud ja muljet avaldanud raamatud.

Rebecca Miller`i Pippa Lee eraelu on ühe naise elu hargnemise lugu. Pippa on juba keskikka jõudnud naine, kes on abielus endast kolmkümmend aastat vanema mehega. Tal on kaks täiskasvanud last ja turvaline elu. Ometi tunneb ta, et midagi on, millega hing ei ole rahul. Üha rohkem hakkab ta mõtlema oma lapsepõlve, oma vanemate peale.

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Tunne, et ta tütar kehastas nõiaväel kõike seda, mis temas endas oli valesti, ei lahkunud mu emast kunagi. Seda võib nimetada ühe ema haiglaseks kiindumuseks oma lapsesse, mille mõjud saatsid teda tema edasises elus: abikaasa valikul, käitumises oma lastega, oma abikaasa ja armukesega. 


Tal lihtsalt ei saanud minust küllalt, ta ei suutnud minu kudistamist, nuusutamist, suudlemist ja näppimist lõpetada. 

    Ta tõi mulle minu lutipudeli ning ma lamasin ja jõin, vaadates ainiti aknast välja nagu väikelaps. Viimane lutipudel, mille ma tühjaks jõin, oli siis, kui olin kuueteistkümneaastane.

Tegevus raamatus kulgeb rahulikus tempos, mingit põnevust otseselt ei ole. Rohkem ikka juurdlev, arutlev, täis mineviku heietusi. Kuid samas elatakse ikkagi hetkes. Mõnus lugemine!

Shantaram

Juba raamatu autor on erandlik - see on inimese, kes on aastaid veetnud kinnipidamisasutuses, kirjutatud lugu.  Gregory David Roberts kirjeldab värvikalt  enda lausa uskumatuid seiklusi, üleelamisi, mis on ilmselgelt pisut ülevindi keeratud.  Algusest peale väga köitev, kaasahaarav. Raske oli käest ära panna ja argiste kohustuslike toimingutega tegeleda.  "Shantaram" oli just see, mis pani pikemalt loetu üle järelemõtlema- kas heategevus ja kuritegevus saavad olla sünonüümid? Kas heategusid tehakse tõesti heast südamest või mingil egoistlikul kaalutlusel?

Põgenenud vanglast satub peategelane Indiasse Mumbaisse, kus ta asutab vaeste linnaosas kliiniku ja  hakkab neile andma arstiabi. Teda usaldatakse kui arsti- ometi ei ole ta seda.  Samas ei saa ta hakkama ilma kohaliku maffia toeta. Värvikalt ja ilmselt ka tõepäraselt kirjeldatakse elu slummides, vaesust, surma- lihtsalt elu. Kogu oma olekuga ja hoolivusega teenis Shantaram ära ääretu lugupidamise nii slummiasukate kui ka maffia bossude hulgas. Siiski kogu tema tegevus ei olnud vaba kuritegevusest, kuid seda nüüd õilsatel eesmärkidel. Läbi raamatu kahe osa kumab ka armastuse teema- kiindumus natuke müstilisse  ja salapärasesse naisesse. See on raamat väärikusest, inimlikkusest, elutahtest.

Raamatu kahes osas jätkub põnevust kuni lõpuni. Samas mõnikord on nii, et teine osa hakkab natuke venima. Minu jaoks Afganistanis sõdimine oli pisut liigne- lihtsalt sündmustikku väga palju ja tervikpilt jäi natuke kirju.

Eredamaid mõtteid:
Minevik heiastub lõputult kahe peegli vahel: ere sõnade ja tegude peegel, ja tume peegel tulvil kõike, mis me tegemata või ütlemata jätame.

"See- kui sind kuulatakse - tõeliselt kuulatakse-, on paremuselt teine asi maailmas." "Mis on siis kõige parem?" "Seda teab igaüks.  Maailma parim asi on võim." "Oi, kas tõesti?" küsisin naerdes. "Kuidas seksiga on?" "Ei. Kui bioloogia kõrvale jätta, taandub seks võimule. Sellepärast seda nii väga himustataksegi".

Kui tahad inimese mõjuvõimu hinnata, pead hindama teda nii sõbra kui vaenlasena.

Optimism on armastuse lähisugulane ja kolmes punktis täpipealt armastuse moodi: see on pealetükkiv, sel pole humorimeelt ja see ilmub välja kohtades, kus sa seda kõige vähem oodata oskad.

Minu Suriname

Suriname- pean tunnistama, et siiani minujaoks täiesti tundmatu riigike, aga millest olen lummatud ka lihtsalt lugedes raamatut. Hiljaaegu tõstatas Petrone Print oma Facebooki lehel küsimuse, kui kaua peaks inimene kohapeal elama, et saaks piisava ülevaate sealsest maast ja rahvast, siis minu arvates on autori intensiivselt elatud kümme kuud ka täiesti piisavad. Igatahes selle tunnistajaks on loetud raamat. Kõik need džungliseiklused on kirjeldatud pisukese huumoriga ja kujutlusvõime hakkab kohe tööle. Eriti hulljulge ettevõtmine tundub retk džunglisse koos ämma ja äiaga, mille puhul autor arvab, et parim viis oma tulevasi sugulasi tundma õppida on nendega džunglireisile minna.  Väga eestlaslik on minu arvates ka autori tahe midagi ära teha selle maa heaks, mis paraku ei läinud küll õnneks- aga mõte maailma parandada on juba väärt iseenesest. Igatahes üks võrkkiige võiks ka endal kodus rippuda, kuigi oma öist und võrkiiges ei kujuta ette. Mõnus lugemine!!!