Kui jumal oli jänes

Esmamulje raamatust jätab alati ikka pealkiri ja Sarah Winman`i jumalavallatu "Kui jumal oli jänes" kohe oli selline, mis kutsus lugema. Loomulikult mingit pettumust ei tulnud - nii väga minu teema. Sari "Moodne aeg" teenis taas minu silmis palju plusse.

Raamat on eelkõige tugevatest sõprus- ja peresidemetest, armastusest. Aga ka kõigist teistest tunnetest, mis käivad eelnimetatutega kaasas. Tegevus algab 70-ndate Inglismaal ja jõuab välja tänapäeva. Lugu on kirjapandud kahe-osalisena. Esimeses on minajutustaja Elly üheksa aastane, teises juba küps 27 aastane naine.

Elly oli enamasti täiesti tavaline laps, tal on tore pere, aga nagu ikka meie elud käisisd otsekui looded: sõprus, raha, töö, armastus - mitte miski ei olnud püsiv. Segu asjalikust ja ebapraktilisest, tuisupäisest ja igavast (lk 123). Lisaks tavalisele maailmale oli Ellyl oma fantaasia maailm;  jänes, kes temaga rääkis; sõprus Jenny Pennyga, mis ei saanud otsa ka siis, kui aeg ja saatus neid lahutas; eriline suhe oma venna Joega; filmistaarist tädi Nancy, kes oskas alati üllatada ja kellesse Elly oli väga kiindunud. See kõik on esitatatud väga värvika kirjelduse abil läbi lapsesilmade, kus on piisavalt huumorit, teatavat kurbust, oma iroonia ja traagika. Sündmused, millele täiskasvanud sageli ei pane suurt rõhku, võivad lapse jaoks olla midagi põnevat, teistsugust.

Selliseid lugusid, mis on ühtepidi natuke halenaljakad, pisut nukrad, on raamatu esimene osa täis. On ju lapsepõlv mööduv nähtus ja meie igapäevased tegemised sageli täiesti tähtsusetud teiste jaoks. Mõnikord peame maailmale meelde tuletama, et oleme erilised ja et me oleme ikka veel olemas (lk 107).
Väga meeldis Elly suhe iseendasse. Mina tahan ikka veel mängida [....] kõik teised minu klassis tahavad juba täiskasvanud olla. Nad ütlevad, et ma olen teistsugune [...]aga ainult nendega koos tundub, et see on vale (lk 129).

Kogu raamat on väga inspireeriv -  inimtundeid on kirjeldatud läbi looduse värvika prisma, samas ka mitte ülepakutult. ....hommikutuul nägi kõvasi vaeva, et mu kurbust peletada (lk 103).  Moodsal ajal, - kus kõige üle valitseb kiirus, tehnika, info üleküllus, soov omada asju, - on hea lihtsalt maha istuda ja lugeda midagi, mis on eluline ja mis puudutab ka kõige sügavamat hingesoppi.

Algarvude üksildus

Lugemishuvi tekitas eelkõige kummaline pealkiri, mis mõttes  arvud ja üksildased (minu isiklik suhe arvudega on absoluutselt negatiivne)?

Paolo Giordano esimene romaan, mis on minu arvates täiesti suurepärane - piisavalt tempokas, põnev. Laused, kus kõik on paigas, milles tühja juttu ei ole, iga sõna on vajalik öeldut väljendama.   Enne lugema asumist olin kuulnud, et teemaks koolikiusamine. Loetu põhjal päris nii öelda ei saa, pigem käsitleti seda muuhulgas. Millegipärast on üks tüüp inimesi, kes kiusavad ja teine keda kiusatakse.

Raamat on kahest üksildasest hingest. Peategelased Alice ja Mattia kujunevad isiksusteks läbi sügavate sisevaatluste, õnnetuse, katsumuste. Ülimalt tundeerksad lapsed, peavad nad hakkama saama iseendaga, oma klassikaaslastega, vanematega (Alice oma suht autoritaarse isaga). Lapsepõlves elavad mõlemad läbi väga raske trauma, mis mõjutab kogu nende ülejäänud elu. Samas on mõlemas olemas mingid eraklikkuse, tavapärasest kõrvalekalde jooned  enne traagilist sündmust. Alice on anorektik, Mattias on geenius, kes elab end välja matemaatilisi valemeid täiuslikkuseni lihvides. Nad on isegi nii omas mullis, et tekitavad ka vanemates hirmu.

“Algarvud jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Nad seisavad oma kohal lõputus naturaalarvude reas, /…/ kuid ülejäänudest sammu võrra eemal". Kogu temaatika on tegelikult ääretult kurb, inimese loomuses ei ole olla üksik. On olemas ürgne kutse teise samasuguse poole.  Sarnane tõmbub sarnase poole, ka Alice ja Mattia tõmbusid teineteise poole, aga kui oled sündinud algarvuna, siis on see võimatu....Nad küll proovisid ka teineteisega jaguda, kuid selgus, et nad on jagamatud. Raamatu lõppedes näis, et Alice ei jagunud ka iseendaga...

Ega inimene ei olegi lõpuni läbipaistev, mõistetav, tema käitumine ei ole alati aimatav. Minu jaoks peab hea raamat jätma mingi tunde, millele mõtlen pikema aja jooksul. Selle ülesande loetu täitis ja rohkemgi veel...