Kevad saabub sügisel

Mart Kadastik loob oma romaanis vägagi inimlikke pildikesi meie ajastu n.ö ühe klassi inimestest: ajakirjanik, ooperilaulja, doktor, ärimees. Kõik üle keskea künnise ületanud mehed, igal oma olnu ja ootused tuleva suhtes. Iga lugu on omamoodi sügav, esile on toodud inimlikud fanataasiad, mida tühjusega täidetud hing loob. Lood on mingis mõttes iseseisvad, kuid siiski, kõigi nelja elusaatused põimuvad-ristuvad romaani kestel korduvalt. Otsitakse seletusi põhjustele ja tagajärgedele, asjadele, nähtustele, mis on tegelikult nii argised, aga millele tavaliselt väga ei mõtle. Lambad kannatavad pärast pügamist mitu nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi – konsolideerivad oma alanduse. Aga inimene jääb oma häbiga üksi ( lk16).

Eks igas loos on ka „vana hobuse“ suhet "kaerasse". Kuid minu jaoks mitte ainult. Enim meeldisid mulle huvitavad võrdlused, tähelepanekud ja ladus tekst, mida oli tõesti hea lugeda. Lisaks on loodud suhteliselt realistlikud pildid vanade meeste naistest :). Kogu loetu põhjal võib tõdeda, et igas inimeses peitub väike amoraalne paharet, kui tihti ta selle endast välja laseb, see on ilmselt iga ühe enda teha.

Ka selliseid ütlemisi, mida võib võtta tsitaadina oli raamatus rohkesti [...] juhused joonistavad inimese eluloo (lk 27). Eluhoiak - olla nähtamatult nähtav (lk 22). Igatahes mõtteainet jätkub peale lugemist ka kauemaks.

Mart Kadastiku esikromaan ja saadud lugemiselamuse tõttu jään uusi ootama.