Valguse kuma

Valisin riiulist üsna kaua kuni kätte jäi Jennifer Donelly eelmisel sajandivahetusel asetleidnud mõrvast ajendatud romaan. Kaanekujundus aitab alati valikule kaasa ja seekord on see pisut müstiline, salapärane.

Mattie on tark, arukas tüdruk. Ema on surnud ja vanema õena hoolitseb ta ennastsalgavalt oma nooremate õdede eest. Üle kõige armastab ta sõnu, kirjutamist, raamatuid. Igaks päevaks valib ta sõnaraamatust ühe sõna, millele loob seoseid argipäevast. Tubli õpilasena on tal võimalus edasi õppima minna. Kuid see mis peaks ja see mis on, on kaks erinevat asja lk197. Mattie sunnitud panus kodutöödesse, kodune vaesus ja despootlik isa pärsivad hariduse omandamise võimalusi.

Paralleelina jookseb ka teine lugu. Mattie kätte usaldatud Grace kirjad, mis on täis ahastust, lootust. Need on kirjad, mida ta ei tohiks avada, kuid ta teeb seda ja neil on äraarvamatu mõju tema edasistele otsustele.

"Valguse kuma" on  ühe tüdruku täiskasvanuks saamise lugu. Lugu sellest, kuidas ära tunda õiget armastust. Kumb on siis parem, kas see, kui sul on armastav perekond või kui sul on sõnad ja lood? Mõnikord on nii, et üks unistus on ühel hetkel  hea ja teisel jälle mitte. Mattie hakkab oma unistustes kahtlema, sellele aitavad kaasa sõbrad, armastus oma pere, naabrite, väikese külakogukonna vastu. Miks sa tahad alati teiste inimeste eludest lugeda. Kas sinu enda elu pole sinu jaoks küllalt hea lk 145.

Ma tunnen mõnikord, et mind veetakse alt, […] inimesed raamatutes on head ja õilsad ja isetud, kuid inimesed ei ole sellised ja ma tunnen end mõnikord ninapidiveetud lk 154.

Mõistus kaldub esialgu armastuse poole. Olin rõõmus, et mul oli keegi, kellele oma süda kinkida. Isegi kui ta ei teinud vahet luuletusel ja kartulil ning kaldus üha rääkima maisiseemnetest lk 201. On olemas mõistuse hääl ja südamehääl, ning kui süda ütleb, et tuleb minna, siis tuleb minna. Ma tean, et lubaduse murdmine on halb, kuid mõtlen nüüd, et veel halvem on lasta lubadustel end murda lk 278.

Mõtlemapanevaid seiku on raamatu ja argielu teemal. Kumb siis on parem, kas ekstreemsusest saadav elamus või raamatust saadud elamus või kas neil on üldse vahet? Olla koduperenaine, harida põldu, kasvatada lapsi või õppida ja panna kirja oma lugusid?

Esimesed  20 lk oli keeruline aru saada, millest üldse lugu vestma hakkab. Loo algus oli tegelikult nagu algus lõpule. Sellise arusaamiseni jõudsin ka pea poole raamatuni jõudes. Enamus osa oli tagasivaade Mattie taustale. Lugesin arusaamiseks mitu korda tagakaane tutvustust, millest võis oodata mõrvalugu. Oli küll mõrv, kuid otsest seost sellel Mattie looga ei olnud. Pigem teemaks valikud, julgus järgida oma südamehäält ja toimunud mõrv aitas Mattiel teha õige valiku.

Tegemist on hästi köitva, väga värvikate kirjeldustega raamatuga. Elu 20 sajandi alguse külakogukonnas ei ole kerge, inimesed on kammitsetud oma kitsarinnalisuses. Kogu ajastu on edasiantud nii ehedalt, et selle lummuses lihtsalt oled.

Suurepärane lugemine!!! 

Veel räägivad sellest raamatust:

http://raagimeraamatutest.blogspot.com/2012/12/jennifer-donnelly-valguse-kuma.html 

http://poltsamaaraamat.blogspot.com/2012/05/jennifer-donnelly-raamat-valguse-kuma_16.html

http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2012/01/jennifer-donnelly-valguse-kuma.html

Misjonäripoos

Justin Petrone on oma raamatusse kokku kogunud oma igakuised kolumnid, mis on ilmunud ajakirjas „Anne & Stiil”. Tagakaanel on ta öelnud, et naeris ka ise, kui kirjutas. Tõepoolest,  oli jah naljaks. Teemaks igapäevased asjad, mille üle nii väga ei juurdle k.a tema pere ja muud loomad. Värvikalt kirjapandud lood, mis on keeratud pisut üle vindi.

Väga lahe, muretu lugemine. Ei teki mingit punnitatust, et oot-oot põnev, tahaks juba lõppu teada. Ikka nagu Anne & Stiil, natuke siit ja natuke sealt. Tore, meeleolukas ajaviide, stressimaandaja, millega on tore oma sisutihedaid päevi lõpetada. 

Minu Dublin

 

Loetule annaksin uue alapealkirja : ühe eneseotsija seiklused Iirimaal. Kristiina Piip on eriti just raamatu esimeses pooles teinud ausa ülestunnistuse oma katusumustest, üleelamistest, armastuse leidmisest ja kaotustest. Võib-olla liiga isiklik.  Erilisi emotsioone (v.a kaastunne) ei tekitanud.  Ja ka kirja pandud sigareti läitmised ei anna asjale üldse jumet juurde.

Kuid võõrtöölise n.ö käsiraamatuna (liialdatuna öeldes) on Minu Dublin igati asjalik. Võõras riigis käivad paljud argised asjad harjumuspärasest erinevalt. Kuidas endale pangakaarti saada, või mida tähendab telerimaksu mitte maksmine, kuhu minna ostlema jne., selline info on kõik raamatus olemas. Lisaks ka Iiri kuulsast pubikultuurist. Pubikultuur on Iirimaal väga sügavate juurtega[…] pubi oli omal ajal iirlastele justkui põgenemine külma käest troopikasse, sest isegi kui pubis puudus küte, kütsid inimesed oma kehadega ruumi soojaks.

Inspiratsiooni on siin neilegi, kes tahavadki lihtsalt Eestist ära, nagu näib, ei olegi see nii keeruline. Vähemalt raamatu põhjal võib järeldada, et ka suht rahatuna võib see õnnestuda. Lihtsalt tuleb loota vedamisele – ja siis veabki.

Raamatu lõppedes ütleb autor, et Dublin on linn, kuhu jätsin oma lapsepõlve. Ja seda on ka kogu raamatu kulgu arvestades tunda.

Vaarikalaevukesepõgenik

 

Väheütlev pealkiri, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali soovitus, vähene Soome kirjanduse lugemus, – need on piisavad põhjused, miks valisin uudishimulikult riiulilt Miika Nousiaineni  2007. aastal ilmunud debüütromaani. Vaimustuda võib ka täiesti jaburast asjast :D

Mikko Virtanen on soomlane, kes ihkab lausa maniakaalselt olla rootslane. Ja seda juba lapsepõlvest saati. Ta on omandanud perfektse rootsi keele ja teab peaaegu kõike Rootsi maa ja kultuuri kohta. Kuidas saada soomlasest rootslaseks? Järjekindlus viib sihile, ühel päeval saab temast Mikael Andersson.

Kohati absurdsusesse kalduv päevikuvormis romaan on parasjagu humoorikas, kriminogeenne  ja tegelikult ikka tõsiselt jabur, kuid ometi köitev. Minategelane maalib müstiliselt ilusa pildi rootslusest. Kui lapsed on oma küsimustele vastused saanud, võtab turvaline öö ilusad lapsed oma hõlma, et nad võiksid homseks pilvituks päevaks ärgata taas tasakaalukate Rootsi kuningriigi kodanikena. lk 13. Ta ülistab Rootsit sedavõrd, et võrdleb seda kogu maailmaga. Kui ihkan palmirannale, sõidan Trelleborgi, kus igal kevadel tuuakse mererannale palme. Kui tekib tahtmine minna Iirimaale, sõidan Skǻnesse, seal on rohelisi nõmmesid ja vahel isegi udu lk 66.

Paraku eesmärgini jõudes ei näigi enam kõik nii roosiline. Ühe rahva liige ei saa päriselt lahti öelda oma olemusest ja õigesti tõlgendada teist. Kusagile varjatult salajasse soppi jääb ikkagi midagi algsest identiteedist.

Mulle tundub, et ka eestlusele on omane olla kusagil mujal, näeme välismaa elu hoopis paremates toonides. Aga võib olla on see omane üldse inimloomusele. „Seal on hea, kus meid ei ole” on raamatu läbiv teema. 

Väga lahe lugemine :)

Suveõed

Temaatiliselt satuvad raamatud kätte kuidagi paarikaupa - taas lugesin raamatut  tüdrukutest (vt eelmine Maatüdrukud). Kuid seekord pisut helgemates toonides.

Judy Blume on kirjutanud suviselt kerge loo kahest tüdrukust Victoriast ja Caitlinist, kellest saavad Caitlini tahtel suveks n.ö õed. Caitlin on särav tüdruk ja Victoria ei suuda aru saada, miks ta just tema välja valis. Kuid selline saatuslik valik avab Vixile palju uusi  võimalusi.  Vix satub vabameelselt hullumeelsesse kärgperekonda, kus peab saama „asjale pihta”. Tema  suvepere avab võimalusi, mida tal oma päris perega poleks iialgi olnud.

Ühiste suvede jooksul teevad tüdrukud süüdimatult kõike, mida mõte vähegi pähe toob. Avastatakse kasvamisega  seotud muutused, oma seksuaalsus. Vixi on natuke tagasihoidlikum, kainemalt kaalutlev, Caitlin pipilikult kuraasikas, elava fantaasiaga tüdruk, kes ei kohku oma jutu järgi tagasi millegi eest ja teeb n.ö suuga suure linna. Kõigel ei peagi mõte olema. Mõned asjad lihtsalt on lk.271.  Nad on suveõed. Kui palju on õelikkuses olemas õelust? Ikka pisut.

Mulle meeldis, et just nagu kommentaaride-seletustena on peatükkide sisse pikitud ka teiste tegelaste nägemusi, mõtteid. Nii ei jää lugu üheülbaliseks. Väga innustav on  suvepere hool oma suvelapsesse, ka siis kui see laps ei olegi enam laps.

Suviselt kerge lugemine noorte eneseotsimisest, leidmistest ja kaotamistest. Suvi kestab veel :D

Maatüdrukud

Ühe osa raamatuid valin lugemiseks teadlikult, teised satuvad kätte juhuslikult. Sedakorda siis see teine variant. Ilmselt andis tõuke valikuks kõnekas kaanefoto - tüdruk läbihammustamas porgandit, mis ei lähe sugugi hõlpsasti. Lühidalt iseloomustab see kogu Edna O`Brieni autobiograafilist romaani.

Elu ei ole just kerge 40ndate Iirimaal. Caithleeni ema, kes oli oma joodikust vägivaldse mehe poolt allasurutud, uppus ühel õnnetul päeval. Caith jäi oma sõbranna vanemate hoole alla. Enim jutustab raamat sõprussuhetest, kahe noore inimese kujunemisest. Caith on pisut unistav ja naiivne, Baba sõjakas  ja oluliselt ägedama loomuga, kes täiendasid teineteist ja aegamööda ka kiinduvad üksteisesse. Nad olid noored ja enda arvates ka ilusad. Igatsus oma jumalakartliku ema järgi jääb saatma Caithi alati. Ka siis, kui tuleb käia kõledas kloostrikoolis ja ka hiljem, juba täiskasvanuellu sukeldudes.

Värvikas on külaelu kirjeldus, kus on väljatoodud ka seda elu kirjeldavad lõhnad. Teada on, et väikekodanlikus külakogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki, elavad täiesti inimlikud emotsioonid: kaastunne, lahkus, abivalmidus, aga ka ära kasutamine, kadedus, õelus ja neist tekkivad intriigid.

Loetu tekitas teatud melanhoolse kujutluspildi, mida pakuks isegi varasemasse aega, näiteks 20.sajandisse. 

 Kas ka raamatu järgedeni „Üksildane tüdruk” ja „Tüdrukud abielutavas” jõuan, seda näitab aeg.

Minu Ungari

Olen ise ka Ungaris turistina käinud ja  midagigi näinud, seega oli raamat väga heaks täienduseks ja toeks oma väikestele teadmistele ja huvile.

 Kaia Klettenberg on pikaajalise Ungari kogemusega ja see peegeldub ka raamatust. Sageli on just keelebarjäär see, mis ei lase maad n.ö omaks saada. Kaial need takistused puudusid ja nii on väljatoodud väga erinevaid tahke nii rahvusele omasest, loodusest, haridusest, ajaloost. Minu arvates oli autor väga optimistlikult meelestatud, avatud kõigele. Seda näitavad tahe teha erinevaid tegevusi ja ebamugavustest mitte häirituna tundmine. Kui mõnest varasemast loetud minust õhkus rohkem sellist magus-nukrat koduigatsust, enese  otsimist, siis Kaia ennast ei otsi, vaid pigem esitab fakte- nii see elu siin ongi. Ja ka kiindumus Ungarisse tekib kuidagi sujuvalt, ilma suurema vau-efektita.

Peatükid on kirja pandud juhtumitena, peaaegu nagu Erle Stanley Gardneri krimkad, ja selliselt lahendatud, annavad nad võib-olla natuke suurema lubaduse, kui iga lugu tegelikult on. Aga üldmulje on hea, mitmekülgne, ja üheski peatükis siiski pettuda ei tulnud.