Thursday, October 31, 2013

Sisserändajad



 
Tetraloogia teises osas saab kaasa elada väljarändajate Ameerikasse jõudmisele ja oma koha otsimisele. Uus algus ei  olnud samuti kerge, kuid väike helguse ootus,  lootusekiir paremale elule, oli olemas. Hakatakse rändama sisemaa poole, olemas soovitud elupaiga aadressilipik. Sõidetakse raudruunaga, mööda jõgesid aurikutega. Enamusele on see uudne kogemus ja hirm jälitab pidevalt. Lisaks tundmatutele masinatele kardetakse ka inimesi, olevat ju „Ameerigas” palju pätte ja sulisid. Ja nii ongi, ka kurjategijad on ettevõtlik rahvas, kes ei pea paljuks ka oma kaasmaalast rünnata. Lisaks kõigele teeb  keeruliseks rännaku see, et võõral maal ollakse keelt oskamata nagu kurdid ja tummad.
Kuid võõras ümbrus ja uus olukord on need, mis panevad väljarändajate pesakonda kokku hoidma. Isegi oma toidupalukest on hakatud jagama. Kristinagi on sunnitud pidama tõelist sisemonoloogi teemal, kas anda Läänelombi Ulrikale tükk leiba või mitte.  Peale selle ei saa ta aru ka sellest lõputust minekust, sobivat maad paistab olevat küll ja küll, aga mees oma sihikindlusega muudkui tahab minna ja minna.
Pärast pikka rännakut jõutakse soovitud paika Minnesotas, kus taas ootab ees töö, töö, töö. Aga seekord ikka uue lootusega ja parema ootusega. Esialgu ollakse lummatud viljakast pinnasest, tundmatutest puudeliikidest, võrreldakse neid oma kodumaal olnutega ja ollakse mõneski uhked, et meil kodumaal oli see ja too asi parem. Teadupärast on kaugemal rohi rohelisem, taevas sinisem.
 Vaatamata sellele, et teised kaasreisijad on juba oma maad välja valinud, Karl-Oskar muudkui läheb ja läheb. Tema jaoks ei ole veel küllalt hea. Hetkeks tekib ka Kristina hinge pahameel, aga mees on valiku teinud, sellega naine lepib. Jõutakse Ki-Chi-Saga järve äärde - koju. Mees teadis, mida mees otsis. Mehele oli hinges kõik lihtsam. Kristina aga igatses, igatses astrahani õunapuu õunu ja kodumaist kibuvitsapõõsast , tuttavaid inimesi, kirikus käimist.

Kord tehtud valikud on need, millest tagasiteed enam ei ole. Lugemist ootab tetraloogia kolmas osa. 

Tuesday, October 22, 2013

Väljarändajad



Ei teagi, kas on see sügise sündroom, aga viimasel ajal satuvad kätte vägagi nukra alatooniga lood. Sügavalt kurblooline on ka  Vilhelm Mobergi tetraloogia esimene osa.  See on nagu jätkuks eelmisele postitusele -  väljarändamised ei ole midagi uudset, kõik kordub. Loetud romaan keskendub minekule 20. sajandil Rootsist Ameerikasse.
Karl Oskar on kuningliku nime ja oma suguvõsalt päritud  eriti suure ninaga mees. Näiliselt on olemas kõik: oma talu, naine Kristiina, vähe sekkuvad vanemad, riburadapidi sündivad lapsed ja töö, töö, töö. Kuid see lõputu rügamine ei toonud hingele midagi ja vaatamata suurtele ponnistustele saadab neid pidev äpardumine. Nad püüdsid ülesmäge, läks aga allamäge.  Tööd tehakse, aga isegi laste kõhud ei saa korralikult täis.  Kui naine on sügavalt usklik, siis Karl Oskar usub peale jumala ka iseennast. Kusagilt on kuuldud unistuste maast Ameerikast. Otsus minna küpseb pärast traagilist sündmust.
Laevareis on kõike muud kui kerge. Kordamööda kõnelevad Karl-Oskar, Kristiina ja teised minejad. Kellel on ainult siht silme ees, kellel kahetsus hinges, kelle „üks jalg” jääbki kodumaale. Kapten loeb kokku reisi ajal lahkunud, on jõutud „Ameerigasse”.

On 20. saj keskpaik. Aeg, mil rõõmu oli väga vähe. Noor oldigi vaid seni, kuni mindi mehele või võeti naine. Harimatus, paika pandud reeglid, ebausk ja teadmiste vähene levik andsid oma panuse inimese olemisse. Kuid ka tol ajal olid ettevõtlikud, kes julgesid võtta riske.  Kõik ettevõtlikud ei olnud alati heade kavatsustega.
Vaatamata traagilisusele ja ajastu süngusele on selles raamatus siiski palju armastust, hoolimist. Lugemine on väga kaasahaarav ja annab oma pitseri alatiseks. 

Loe ka:

Wednesday, October 16, 2013

Eesti ustest – sisse, välja



 
Nüüd, kus pea igas peres on keegi välismaaga seotud, ei ole võõrsile minek, olek ja tulek midagi suures plaanis erilist. Igaühe enda jaoks siiski. Kuid põhjused, miks, millal, kuhu minnakse - on erinevad ja erilised.
Tartu Ülikooli eetikakeskus on kokku kogunud selgitavad lood, miks on võetud vastu otsus Eestist ära minna, ja ka vastupidi, kuidas tulla elama või pöörduda tagasi  Eestisse. Igal ühel on olnud väga erinevad  põhjused, ajendid, võimalused, seega  esseede valik ei ole ühekülgne. Kelle jaoks on Eestis külm, kes näeb Eestit kitsana, keda sunnib minema piiratud tööalased võimalused, keda armastus ja uus perekond jne. Eestist on ka varem ära mindud ja selles raamatus on esindatud erinevaid äramineku ajastuid, k.a nõukogude ajal elama minek Lääne-Siberisse.
Väga liigutav oli Tatjana lugu, kelle unistuste maaks oli Eesti. Tragi naine oskas oma tahte, asuda elama Eestisse ka ellu viia, vaatamata sellele, et siinne bürokraatia ei ole sugugi hellitanud.
Igas essees on ära toodud  hetked, mil unelm on saanud teoks ja saabub reaalsus, kellele see siis sobib ja kellele mitte.

Margit Sutrop kirjutab koostajate nimel Loodame, et eestlaste mineku ja tulekuga seotud problemaatika mitmekülgne kajastamine võimaldab paremini mõista eestlaste rände põhjuseid ning nende inimeste tundeid, kes kodust lahkuvad või tagasi pöörduvad.

Kui meil, kes me oleme ja elame Eestis püsivalt  ilma äraminekumõteteta ( kuigi väike salaigatsus on põues), siis selline teiste mõtete lugemine on vägagi tervendav. Valitud esseede lugemine aitab paremini mõista nii minejaid kui tulejaid ja aitab teha omi järeldusi. 

Vaata ka:

Sunday, October 13, 2013

Minu Albaania



Eelnevalt kuuldud info andis ajendi valida riiulist just see raamat. Mida öelda, igale asjale vist ei olegi seletust. Teadis ju Helmi Vela ka ise, et internetis tutvusi ei sõlmita, uisapäisa suhtesse ei tormata. Aga mõnikord on nii, et tegutsed ebamõistusepäraselt, oledki nagu halvatu. Ja hea on, kui suudad leida väljapääsu. 

Minu Albaania on reisilugu ühe ebaõnnestunud abielu kaudu. Reisi kui sellist on selles loos väga vähe. Esile on toodud Albaaniast väga palju negatiivset. Ebaõnnestunud kogumuse taustal ei oska aru saada, kas Helmi isiklikud kogemused varjutavad tegelikkuse või ongi põhjamaalase jaoks sealne elu pigem halvamaiguline. Ilmselt Helmi piiratud liikumisvõimalus ja keele vähene oskus ei võimaldanud näha ja kirjeldada rohkemat.
Kogu abieluloos lisaks tutvumiseloole oli vale ka Helmi nime tähendus albaania keeles. Kui ikka sinu nimi tähendab mürki, siis võib "mürki" võtta selle peale, et juba sinu nimi mürgitab sinu „teise poole” mõtlemist. Meil ju öeldakse, et nimi ei riku meest, aga ei kujuta ette iga päev hüüdmas näiteks Julm´a. 

Igatahes õpetlik lugu, milleni võib viia väga suurte erinevustega  kultuuridest pärit inimeste kooselu. Tegelikult antud juhul isegi ei usu kultuurilistesse erinevustesse,  selles loos on ilmselt tegemist lihtsalt julma inimtüübiga mehe näol.
Teksti on aidanud kirja panna Katrin Buchanan. 

Veel kirjutavad:

Tuesday, October 8, 2013

Layla



Jari Tervo on oma romaanis vastandanud Ida- ja Lääneühiskonna kombed, tavad, uskumused. Sünge lugu, mis haarab endasse ja ei lase lahti ka siis, kui  oled sulgenud raamatu tagumise kaane.
Layla on kurdi peresse sündinud tüdruk. See on ühiskond,  kus naine on ei-keegi. Ka naine ise peab teist naist ei-keegiks. Tüdrukud pidi mõistma, milline häbi on naisena sündida lk 111.  Seega on ka  Layla oma lähedaste silmis täiesti tühine. Kurdi mehele ja kurdi naisele valitakse selline abikaasa, kes kõigutab kõige vähem suguvõsa tasakaalu lk 92. Tasakaalu kõigutas  tahtmatult Layla. Talle valitud  abikaasa Murat pettus juba pulmaööl - oodatud märgid puudusid  voodilinal. Hakatakse süüdlast otsima, et oma suguvõsa  au kaitsta. Selgub, et üks türklasest ehitaja puudutas Layla väikest sõrme. Ehitaja tapetakse. Sama saatus tabanuks ka Laylat, kuid talle  halastab tema vanem vend, kes aitab  põgeneda kaugele unistuste maale Finlandiyasse. Algab klapperjaht…
Paralleelselt jooksevad ka teised elud. Soomlanna Helena, kes unistab poega tagasi endajuurde saada ja töötab prostituudina. Oma ärides põhjakõrbenud kupeldaja Armonlahti, kes ei pea häbiväärseks kupeldada nii oma kaasmaalast kui ka moslemit.
Kogu loos põimuvad erinevad inimesed, erinevad põhjused ja ajendid. Moslemid võitlevad oma au eest. Aga kas tütre-õe tapmine pole häbi asi? Valged ei tapa selleks, et oma au kaitsta, valged ei karda häbistatud olla, valged on nõus end müüma, olgu see siis õilsa eesmärgi nimel või mitte. Ja mine tea, kumb on hullem, kas teenindada võõral maal võõraid mehi või olla häbistatud ja hirmunud omal kodumaal omade seas.
Tervo kirjeldab kõike ilma suurema kire ja värvideta. Kuid temaatika on kirgiküttev ja kirja on pandud täpselt niipalju, mis jätab parasjagu ruumi ka enda kujutlusvõimele.

Paar  lugemisest möödunud päeva  ei ole veel lahti lasknud.


Veel kirjutavad: