Minu viimane raamat ...

… on Andrus Kasemaa teine romaan ja minu esimene lähem tutvumine tema kirjutatuga. 

 

Raamatu minajutustaja on üksildane hing, kes leiab mereäärest pudeliposti Rootsi tütarlapselt Sigridilt. Mees hakkab käima rannal kujutletava Sigridiga vestlemas, räägib talle endast, oma kodust, vanematest, kooliajast, sõjaväeteenistusest ja vaimuhaiglast; kujutab ette, mis oleks siis, kui neil oleksid lapsed, lapselapsed jne. 

Selles jutustuses on tohutult palju kurbust, ängi, igatsust ja üksildust. Millegipärast on nii, et on üks inimliik, kes on ja jäävadki üksildasteks, kes ei meeldi iseendale ja kes on lükata – tõugata ka kaaslaste silmis. Ka raamatu minajutustaja oli väga üksik, ja tegemist on selle õnnetu hingega mehe mõtete, tunnete, hingevalu ja igatsuste väljaelamise ja appihüüuga. Või siiski hullumeelsusega. Kõik variandid võivad kõne alla tulla. See on väga kurb raamat, sest mitte ükski elav hing ei tahaks end iial tunda nii üksi. Samas see üksildusepall oli juba algusest peale veerema hakanud ja seda peatada oli pea võimatu. Mitte ükski tema eluetapp ei olnud kergem. Ainult unistused olid helged, on ju ainult unistustes inimene vaba, s.t unistada võib kõigest, ka kaugest ja kättesaamatust.
Mõtted ja meeleolud raamatus vaheldusid kiiresti, mis kohati näisid nagu skisofreeniline sonimine.

Väga sügav ja muljetavaldav lugemiselamus!

Kirjastus: Varrak
164 lk

Minu Guatemala

Kuna ammu ei ole lugenud ühtegi minu-sarja raamatut, siis sai see viga parandatud juba 2011. aastal ilmunud Minu Guatemalaga. Raamatu autor Kaja Kahu sattus sinna kaugesse Kesk-Ameerika riiki oma abikaasa töökohustuste tõttu. Nimetatud asjaolu tõstis ta teatud seisusesse, mis lasi end ümbritseda turvamehest ja teistest abistajatest, seega spontaanset maadeavastamist sellelt raamatult oodata ei maksa. Küll aga võimaldas elamine koos mehe, lapse ja koeraga  näha päris paljusid riigi vaatamisväärsusi, seega ühekülgne selle raamatu sisu kohe kindlasti ei ole.

Tegelikult on raamatus väga palju informatsiooni, kõik oluline selle maa, rahva ja kultuuri kohta on välja toodud, ja lisaks veidi isiklikke emotsioone peale ka. Lugeda oli tõepoolest väga mõnus, kuna puudus nii paljudes sama sarja raamatutes esinev hüplikkus ühelt teemalt teisele. Selles raamatus kulges kõik nagu mööda loogilisi radu pidi ja antakse sündmusi ning olnut edasi nii, kuidas edenes kirjutaja elatud aeg seal Guatemalas. Võrreldakse ka, aga mitte liiga palju ja mitte häirivalt, need võrdlused on pigem nagu faktide konstateerimised, et siin on nii ja seal oli naa. Eriti meeldis Kaja tähelepaneku ja seoste loomise võime ning vähimagi viriseva noodi puudumine. Kuritegevusest räägitakse, maavärinatest jt lausa eluohtlikest nähtustest ka, aga seal juures puudub igasugune üleliigne kriitika ja negatiivsus, nii lihtsalt on ja kogu lugu. 

Tore kaasahaarav lugemine!!!

http://raamatukoikoi.blogspot.com/2012/07/kaja-kahu-minu-guatemala.html

Tänavakass Bob

Minu arvates on olemas kahte liiki kasse, ühed on tavalised kõutsid, kes kõnnivad omapead ja inimest k.a oma peremeest-perenaist mitte millekski ei pea. Teised kassid on erilised, nad kõnnivad ka omapead, aga oskavad end oma lähedastele kuidagi eriliselt armsaks teha oma hellusevajaduse ja kiinduva käitumisega. Ühe erilise kassiga kokkukasvamisest räägibki James Bowen oma väga südamlikus tõsieluainelises raamatus.

Mees ja kass, nad mõlemad olid mingis mõttes hüljatud. Mees oli allakäigu tee valinud kunagi ise ja kass oma minevikust kõnelda ei oska, aga ilmselgelt ei olnud saatus ka teda hellitanud. Kokku need kaks  said ja võib öelda, et nad päästsid üksteist: tänu Jamesile sai kass endale kodu ja tänu Bobile õppis James kodu hindama. 

Raamatus antakse väga hästi edasi tänavaelu kogeja tundeid ja mõtteid: kõik päevad ei ole vennad ja kõik inimesed ei ole sõbrad. Teatud mõttes on loetu nagu kassikasvataja käsiraamat. Esmalt just raamatu esimeses pooles on palju kassikasvatajale vajalikke nõuandeid, ja teisalt annab ta edasi väga hästi neid emotsioone, mis valdavad inimest, kui ta üht armsat kiisut näeb. On ju veider, kui James üksi tänavail oma kitarriga esines, panid inimesed teda oluliselt vähem tähele kui siis, kui ta oli oma kassiga. Looma vastu tekib inimeses tavaliselt suurem kaastunne kui teise inimese vastu. 

Lihtne, ladus ja südamlik lugemine.

 

Vaikuse hääl

... on suuri, sügavaid ja eluterveid mõtteid täis raamat Jaan Tättelt. Autor mõtiskleb elu olemuse, inimese ja looduse, pühaduse ja vaikuse, ühtsuse ja üksilduse, südamehääle ja märkide teemadel. Ja see, kui lihtsalt ja millise loogikaga ta seda teeb, on väga armas ja nii õige.

Võib vaid nõustuda sellega, et inimene ei oska enam olla niisama, lihtsalt olla vaikuses, mitte midagi tegemata. Kui me midagi ei teegi, siis teler töötab nagunii kogu aeg, et täita meie mõtteid ja meeli. Võõras pealepressitud müra segab oma mõtete saabumist. Jah, nii on lihtsam […] Aju on nagu talusulane, kes teeb niipalju, kui temalt nõutakse. Lk 15

Jaan tõdeb, et enamuse ajast puhub tal peas tuul, ja kui tema pea kubiseks numbritest ja valemitest, siis ei oskaks ta vist laule luua (lk 55). See tuul, mis Tättel peas puhub, on vast mahe lõunatuul, mis ilmselgelt on  toonud endaga kaasa ka selle armsa raamatu ilmumise :D. 

Ka raamatu ilmumise ajastus on kuidagi väga õige, - on ju  hingedeaeg, mis on rahu ja vaikuse püha ning aeg endasse ja elu mõttesse süüvida.