Anita ja UFO

 

Ühe kirjaniku relv on sulepea (tänapäeval muidugi arvutiklaviatuur) ja sellega ta paugutab nii palju kui õigeks peab. Kati Saara Vatmann paugutab oma pere pihta, oma eluseltsiliste pihta, aga kõige valusamalt enda pihta.  "Anita ja Ufo" on raamat, kus ta paljastab ise enda elu kõigi oma vigade ja eksimustega. Nimed on küll muudetud, aga meedia on juba ammu hoolitsenud selle eest, et iga nime taga olev tegelik isik on äratuntav. 

Kogu raamat on üks suur mõtete sasipundar. Nii nagu üks mõte on tulnud, nii on ta kirja pandud. Üks mõte kandub teiseni  nagu siis, kui hakkad oma elus juhtunud asju jutustama -mälestused segunevad, kord meenuvad hiljuti olnud, siis aegadetagused sündmused. 

Raamat eristub ainult Katile omase sõnavaliku ja slängi poolest.  Kui mõnikord sellised ühte lausesse pikitud palju omadussõnu, võivad olla häirivad ja teevad lugemise raskeks, siis selle raamatu puhul on see pigem vürtsi ja värvi andev ja teeb lugemise nauditavaks. Ehteestlaslikult tahame me teada, kuidas teised inimesed elavad ja ka sellega täidab raamat oma eesmärgi . Muidugi on seal palju ahastust, kuid ega halastustki ei anta, eriti oma elukaaslastele, kes näivad loetu põhjal kõige mõttetumad inimesed maamunal.  Nende juurde jõutakse ikka ja jälle ringiga tagasi.   

Paraku on nii, et elamiseõpetust ei anna meile keegi kaasa. Me kõik elame nii nagu oskame, kuigi on vist nii, et liiga sageli me teame, kuidas teised elama peavad.

 Kõik on materjal. Ka dokumenteerija ise. Ja tema lähikondsed. lk 171

Minu Moldova

Minu Moldova ilmus juba 2008. aastal, aga kätte sattus lugemiseks alles nüüd, aastaid hiljem. Sellegi poolest on minu arvates Moldova seni  vähe käsitletud ja kajastatud maa. Sellepärast on eriti tänuväärne, et Merje Aksli kunagist vennasvabariiki meile pisut lahtiseletab ja veidigi selgust senistesse mõttemallidesse loob.

Merje sattus Moldovasse oma abikaasa töö tõttu ja osales ka ise mitmetes projektides, sooviga selle maa ja rahva heaks midagi ära teha. Ise jääb ta siiski selle jutustuse raames küllaltki tagasihoidlikuks, oma isikut avab vaid veidi. Küll aga keskendub ta palju selle maa oludele, mis ei ole just lihtsate killast. Nõukogude pärand on raske kaduma, lokkab vaesus, prostitutsioon ja korruptsioon. Inimesed soovivad minna ära.

On üllatav, et küllalt väikesel territooriumil on veel kaks autonoomset piirkonda: Transnistria ja Gagauusia. Ka neist antakse küllalt üksikasjalik ülevaade ja võrreldakse neid ka suurema Moldovaga.

Tegelikult ütleb autor, et sellel maal nagu ei olegi midagi ilusat. Kiitva hinnangu said vaid mosaiigist laotud bussipeatused. Soovitused vaatata youtubest, kuidas peetakse Moldovas pulmi või milline on populaarseim bänd, on kindlasti tänuväärsed ja vajavad ülevaatamist.

Poiss kohvris

Väga ammu ei ole ühtegi tõelist krimkat lugenud. Seekord otsustasin seda viga parandada  Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi põhjamaade krimikirjandusega. Tagakaane tutvustus andis aimu jubedast teemast - leitud kohvris väike paljas poiss, kuid et laps oli elus, siis tekkis väikegi lootus, ehk ei olegi nii õudne. Paraku pidin pettuma, oli õudne ja jube ühteaegu, kui mõelda, et selline asi võib reaalselt olemas olla.

Nina Borg  on Punase Risti õde. Ühel päeval palub sõbranna tal ära tuua pakiautomaadist kohver. Miski sunnib teda kohvrisse piiluma. Leitud poiss käivitab Nina peas mõtete segadiku, kuid taas kord miski ütleb, et ta peab poisi teadvusele turgutama ja kogu loos selguse saama. Samas otsib poissi ka isik, kes tegelikult pidi kohvrile järele minema. Tagasi ei kohkuta millegi ees.

Lugu ise jookse kokku, nagu puzzle, juba kusagil keskpaigas saad aru, millega on tegemist, kuid puudu on ikkagi need viimased tõetükid, mis saavad selgeks siis, kui on jõutud lõpplahenduseni.

Loo tausatal avaneb õudne inimkaubitsemise teema. Silma hakkas ja häirima jäi üks lause, mis puudutab ka meid, eestlasi. Ei olnud ka eriti keeruline noori Ida-Euroopa tüdrukuid Taani peibutada ja neid Skelb@kgadel müüa. Peks, põhjalik grupivägistamine ja paberitükk vanemate aadressiga kusagil Eesti külas - sellest piisas, et enamik sõna kuulaks. Eriti tore selle maailma küüniliste kaubitsejate jaoks oli tõik, et enamikul tavalistest inimestest oli ükskõik. lk 196

Põnevus on tagatud!

Tatjana ja Aleksander : Püha Risti sild

 

…on viimane osa Tatjana ja Aleksandri armastuse loost.

Selles raamatus töötab Tatjana endiselt Ameerikas, kasvatab last ja ei ole kaotanud seda viimset lootusekübet leida Aleksander. Talle on küll tekkinud austajaid, kuid ta ei luba endale siiski mitte kedagi liiga lähedale. Aleksander võitleb Poola pinnal ja jõuab olukorda, mil tuleb alistuda. 

Keeruline on teekond nende kahe kokkusaamisel, aga see juhtub siiski enne raamatu lõppu ja lugejal lastakse osa saada ka nende kahe koosolemisest ja ühisest vaprast võitlusest vabaduse nimel.

Nagu ka eelnevates osades, on selleski loos täiesti usutavalt kirjeldatud nõukogude absurdi  ja äraandmisi, nii võiski olla. Pinge ja põnevus on üleval kuni lõpuni. Mõningad kohad tekitavad küll küsitavust (näiteks Tatjana ja Aleksandri väikese poja küsimused olid kohased pigem täiskasvanule), kuid samas see lugemiselamust siiski ei vähenda.