Euroopa sügis

Sellist raamatut, kus tagakaane info põhjal selgub, et juttu tuleb muuhulgas ka eestlasest Ruudist, ei saa lugemata jätta, eriti kui kirjutajaks ei olegi eestlane, vaid hoopis inglise kirjanik Dave Hutchinson.

Tegemist on tulevikuaja, 21. saj teise poole romaaniga. Euroopa on killustunud väikesteks riikideks, Eurooapa Liidust ei ole midagi alles jäänud. Riigipiirid on taas suletud ja suure Schengeni asemel on taastatud range passikontroll. Sellistes oludes töötab eestlane Ruudi ühes Krakowi restoranis kokana. Ootamatult tõmmatakse ta tegevaks ühte salajasse kulleriorganisatsiooni.

Ootamatu ja omapärane oli eestlasest Ruudi tegelaskuju. Minu arvates edastati selles loos päris hästi eestlaste olemust – visa, töökas, sihikindel, sõnapidaja, tahtejõuline. Raamatut lugedes tekkis huvi - kas autor on seotud Eestiga, kõik Eestiga seotud taust tundus kuidagi väga õige ja tuttav. Leidsin ühe intervjuu kirjanikuga, kus ta väidab, et on põhjalikku eeltööd teinud enne kirjutamist. Seda oli tunda küll.

Vaatamata sellele, et tegemist oli tuleviku ühiskonnaga ja teadupärast me tulevikku ette ei tea, siis  tundus see tulevik tänapäeva seisukohast vaadates siiski üsna realistlik. Nagu oli raamatus öeldud, et majandus-, pagulaskriisid ja gripipandeemia olid teinud oma töö ja Euroopa Liit ei pidanud survele vastu. Ette me ei tea, aga mine tea?! Ideena hea on näiteks triipkoodide olemasolu auto numbrimärkidel, et maksuliste teede kontrollarvutid oskaksid automaatselt neilt koode lugeda ja tasu võtta. lk 156

Raamatu esimene pool oli kuidagi igav, vaatamata sellele, et toimus palju tegevusi, tegelasi oli palju. Kusagil keskpaigas põnevus kasvas, sest avati  rohkem Ruudi tausta, jõuti välja koguni Eestimaale, täpsemalt Lahemaale, kus elasid Ruudi isa ja venna pere. Kusjuures Ruudi isal oli idee muuta ka Lahemaa iseseisvaks riigiks ja isegi laulupidu kavatseti sinna üle viia.

Kui raamatu esimeses pooles suurt ulmet nagu ei märganudki, siis lõpu poole ulmelisus sisus kasvab. Käiku tuleb ka nähtamatu riik. Samuti muutub sisu raamatu arenedes kriminaalsemaks. Omaette teema oli spionaaž, kõik olid kõigi spioonid ja lõpuks ei saanudki sotti, kes kelle heaks töötasid.

Üldiselt võib öelda, et mind ei köitnud see lugu (v.a Ruudi ja Eestimaa). Küllap ei ole sellised spioonilood minu rida ja ega ma ulmest ei ole kunagi vaimustunud. Kokkuvõttes meenutas see raamat ühte igavat action filmi, kus tegevusi on ülipalju, aga see kõik võrdub nagu „kanad takkus“ sebimisega – midagi kogu aeg toimub, aga eriti nagu kusagile välja ka ei jõuta.

Meeldis küll  (eht eestlaslikult) see töö ja vaev, mida oli nähtud selle raamatu kirjutamiseks. Ka väljamõeldised ei ole siin juhuslikud.

Kirjastus: Varrak

292 lk