Hiir püksis

„Hiir püksis“ on teine raamat loomalugude sarjast ja selles jutustab Epp Petrone, millised on olnud tema kokkupuuted erinevate loomadega. Maalapsena kasvanud Eppu ei kasvatatud vati sees. Nii oli ta kursis „merekooliga“, teadis kukesupi koostist ning oli näinud, kuidas verest vorsti tehakse. Seega tuli väga palju elutarkust kaasavaraks just lapsepõlvest ja läbi kogemuste loomadega. Minu lemmik lugu oli muidugi hiirest, kes Epule peaaegu püksi sattus. Nii et nalja saab ka lisaks tõsiasjale, et loomad on ajutised kaaslased inimese elus ning tahes tahtmata tuleb leppida nende kaotusega. Kõik lood on paraja pikkusega ja väga mõnusad õhtuseks lugemiseks, sama lõõgastavad ja mõnusad kui kutsu kallistamine või kiisu paitamine. Õpetlikud ka.

See loomalugude sari on ütlemata mõnus sari: sobib lugemiseks igas eas ning elavdab mälus ka enda lapsepõlves olnud kokkupuuteid erinevate loomadega. Muidugi juhul, kui oled loomaarmastaja. Kui Kertu Soansi loomalugusid lugedes meenusid mul koer Palli, kiisu Miitsi ja punane kana, siis seekord tulid meelde lood sellest, kuidas ma küla(võõra) bokseriga lehmakarjas käisin ning miks ma kukkesid kartma hakkasin. Kusjuures see bokser oli väga hea karjaajaja, kuid väike hirm oli mul tema ees ka, olin ju kuulnud, et sellel koeratõul lähevad hammustades lõuad krampi ning lahti ta enam ei lase.

Igatahes ootan järgmisi loomalugusid, sest mulle tundub, et ega need loodki lahti ei lase, pigem tekitavad heas mõttes sõltuvust.

 Kirjastus: Petrone Print

142 lk