Kõike head, Toriseja!

Tuomas Kyrö on mulle tundmatu, seni lugemata autor, seega oodata ei osanud sellelt raamatult midagi. Varasemalt on eesti keelde tõlgitud vaid üks tema raamat „Kerjus ja jänes“, Toriseja-raamatuid on ilmunud varemgi, kuid eesti keelde neid tõlgitud ei ole.

Toriseja on põikpäine vana mees, kelle elukogemuste pagas on väga pikk. Oldud ja elatud on ning nüüd on aeg otsi kokku tõmmata. Seda saab teha aga pilguheitega tagasi, mil rohi oli rohelisem, taevas sinisem, elu lihtsam ning mõistetavam. Lisaks on veel vaja teha kirst, sest ise tehtud on kindlasti paremini tehtud ja mis peamine - kindlasti odavam. Ja ega need nooredki ei oska Toriseja asju pärast õigesti ja mõistlikult jagada, seega tuleb testamendis paika panna ja kasutaja tingimused määrata terve põlvkonna jagu pärandile.

„Kõike head, Toriseja“ on selline muhe ja mõnus lugemine, mille lugemise käigus kujutad elavalt ette, kuidas kirjanik ise ka muigab oma ideede lennu üle. Parasjagu filosoofiline lugu paneb mõtlema elu ja olemise üle.  Muidugi on ühtepidi maise teekonna eluõhtu hirmutav, kuid selles raamatus on läbi huumoriprisma loodud hoopis teistsugune suhtumine. Kui raamatu lõpus avaldatud kirjad poetavad mõne pisaragi põsele, siis viimane peatükk pühib need kenasti ära. Olnule vaadatakse küll tagasi, olevikuga lepitakse, kuid ka tulevikus loodetakse näha veel helgeid hetki. 

Tegelikult ei olnud see vana Toriseja üdini konservatiiv, midagi hakkas ikka sellest tänapäeva elust ka külge. Ja ega see toringi tühipaljas torin ei olnud, selles torinas olid omad tõeterad olemas. Ehe ja traditsiooniline elu läheb  meist aina kaugemale, seda saab tänapäeva inimestele raha eest müüa ning sellega ei ole alati lihtne leppida. Selliseid Toriseja moodi torisejaid on ilmselt igal ühel oma lähikonnast võtta. Minul küll on. Küllap tunneme mõnikord ka ennast torisejana, sest uusi asju lisandub nii palju, ja inimene on ju loomult laisk, kes lihtsalt ei pea kas mõistlikuks kõige selle uuega kaasa minna või lihtsalt ei pea ka vajalikuks kogu aeg kõike muuta.  Ning veel see tunne, et ega teised ikka midagi ei oska, mina oskan ja tean paremini 😏

Mulle meenutas see lugemine pisut ühe teise soomlase Miika Nousianeni raamatut: „Vaarikalaevukesepõgenik“, seda just sarnase näiliselt muretu ja kerge huumori pärast. Lisaks on see raamat nagu Soome kuulususte ajaloo õpik, kus loosse on pikitud võrdlustena palju tuntud ja meile ka tundmatuid Soome näitlejate, lauljate jne. nimesid. Autor on ka oma naabreid meeles pidanud, sest Eestit mainitakse ka mitmes kohas. Viivad allhankeettevõtted ja tütretütarvirmad Eestimaale lk 22. Teist korda käisin ma Eestis pärast seda, kui nad said oma lipu ja raha ja hakkas olema ka oma sportlasi, mitte ainult Raivo-nimelisi vurledest pangaröövleid lk 178

Kellele meeldib lugeda traditsioonilist lugu, kus on algus, lõpp ja tüüpiline happy end, siis neile see raamat ilmselt ei sobi, kuid neile, kes loodavad oma mõttelaadi liigutada, on see raamat nagu rusikas silmaauku. Sobib see raamat kindlasti kõigile torisejatele, sest kui ise ennast ära tunned, siis võib ju nii minna, et piinlik on jälle torinat üles võtta.😃

Selles raamatus on niipalju teravaid ja vaimukaid mõtteid, et raamatut lihtsalt ümberkirjutada ei ole mõtet. Seega kirjutan vaid ühe mõttetera.

Kaugele ma näen ja mäletan hästi, kaugel seisvad asjad ja esemed võib  mõttes teravaks mõelda, selliseks, nagu tahaks neid olevat lk 29

Raamatu sain lugemiseks ja arutlemiseks kirjastuselt Varrak.

Olid suurepärased 220 lehekülge.

Lugemise väljakutse 33. teema: Raamat, mille põhjal on tehtud film.