Zuleihha avab silmad

„Zuleihha avab silmad“ on tatarlanna Guzel Jahhina debüütromaan ning raamatu prototüüp on autori vanaema. Ei oskagi seletada miks, kuid mulle imponeeris väga pealkirjas olev nimi Zuleihha , mis aitas langetada lugemisotsust.

Raamatu sündmustik viib esilagu 30ndate Tatarimaale. Alandlik Zuleihha elab jõhkra mehe ja kurja ämmaga väikese külakeses. Võiks öelda, et elatakse jumalakartlikult ja kollektiviseerimise hirmus, kuid mehe ja ämma käitumise kirjeldused just jumalakartlikult ei mõju, pigem elab alandlikku elu vaid Zuleihha. Kulaku kui klassi likvideerimise käigus saab mees surma ja Zuleihha küüditatakse koos tuhandete teistega Siberisse. Angara jõeäärde satub kirev seltskond: talupojad, intelligents, moslemid, ateistid, kriminaalkurjategijad ehk teisisõnu kõik need, kes olid või näisid olevat klassivaenulik element. Seda kampa valvama jäetakse komandat Ignatov, varustuseks vaid kott soola ja padrunid, mõned käsisaed ja õnged. See on ühe Siberi külaksese tekkeloo algus, kus sisuliselt mitte millestki, vaid tahtejõu toel, sündis taigasse elu. Sellest elust sündis küla, kolhoos.  

Siiski ei ole see ainult selle küla rajamise lugu. See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega. Ja võib isegi nii minna, et see praegune kaalub üles eelmise. Nii taipab Zuleihha , et kummalisel kombel on isegi hea, et saatus oli ta siia paisanud lk 342. Ja võib olla on see ka lunastuse lugu, ning kõikehõlmava emaarmastuse lugu. Sellest raamatust saab kindlasti väga hea filmi.

Mulle meeldis, et tegevustik lendas üle aastate ja iga peatükk algas uue lootusega. Ja et selle ebainimlikkuse keskele mahtus ka killuke arglikku armastust. Et see, kes oli pealtnäha pahaks mõeldud, ei olnud seda üdini mitte, ning see keda näidati vagura ja alandlikuna, osutus hoopis tugevamaks ja sitkemaks. Kõik ei olegi alati nii, nagu esialgu paistab.

Raamat on väga kaasahaarav ja nii mitmetahuline, et sellest jätkuks jutuainet mitme kandi pealt kauemaks.  Mul oli vaja minna ühele üritusele ja enne minekut lugesin seda  raamatut ning tabasin end mõttelt, et miks ma andsin lubaduse minna, pigem loeksin hea meelega edasi.

Mõtted pole jõgi, tammi ette ei pane, las nad siis voolavad lk 343

Kirjastus: Tänapäev

435 lk